La tradición de encender velas para los difuntos en la casa es una posible forma de mantener vivo su recuerdo. La luz representa también la unión de los vivos y los difuntos. La Fe es el mejor refugio para quienes tienen que pasar por el proceso de superar el duelo de una pérdida de cualquier tipo y particularidad. Põlev küünal sümboliseerib Jeesust kui maailma valgust.. Valgus, mida ka meie tahame jagada ja Jumalale pakkuda.
"Mina olen tõeline valgus", ütles Jeesus oma jüngritele: "Teie olete maailma valgus... Paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja ülistaksid teie Isa, kes on taevas" (Mt 5:16). (Mt 5:16). Mt 5,16.
Kristluse algusaegadel süüdati surnud pühakute, eriti märtrite haudadel küünlaid või õlilampe, kasutades valguse sümboolikat kui Jeesuse Kristuse kujutamist. "Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus", Johannese 1:4.
Seepärast ongi hoy en día acostumbramos a encender velas para los difuntos, poniendo en las manos de Dios la palve que ofrecemos con fe. See sümboliseerib ka soovi jääda sinna, koos nendega, koos Jumalaga, palvetades ja eestpalvetades meie ja kogu maailma vajaduste eest, tänades, ülistades ja kummardades Jeesust. Sest kus on Jumal, seal ei saa olla pimedust.
Küünalde süütamisel meie surnuile on intiimne mõõde, mis puudutab igaüht meist ja meie vaikivat dialoogi Jumalaga. See põlev küünal saab sümboliks jumalikule tulele, mis põleb igaühes meist.Valgus, mille sümboliks on Jeesus, kuid mille osa me kõik kristlastena oleme, teeb meid selle valguse lahutamatuks osaks.
"Usu valguses palume me palvetada koos meiega Püha Neitsi Maarja. Ja olgu ta Jumala eestkostja meie palvete eest".
Liturgilised küünlad on seotud kindla usuga Jeesusesse Kristusesse kui "maailma valgustavasse valgusesse". Jeesus kõneles neile taas, öeldes: "Mina olen maailma valgus; kes mind järgib, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Jh 8,12.
Küünalde süütamine tähendab antud juhul teadmist Jumalast, kes on teejuht pimeduses. ja kes oma Poja kaudu, kes laskub meie peale, avab meie silmad ja teeb meid oma kohaloleku, oma tähelepanu vääriliseks.
Es por ello que, en la Iglesia Católica, además de las velas para los difuntos, las velas se colocan en el altar y cerca del tabernáculo. Son acompañantes de las celebraciones y se usan en casi todos los sacramentos, desde el Bautismo hasta la Extrema Unción, exceptuando el sacramento de la Reconciliación como elementos simbólicos irremplazables.
Paasaküünal
See süüdatakse ülestõusmispühade ööbimise ajal, püha laupäeval, pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu lihavõttepühapäeval, et tähistada Jeesuse ülestõusmist. Seejärel jäetakse see altarile kogu idapühade ajaks ja kustutatakse nelipühal.
See on süüdatud Kristuse ülestõusnud valguse märgiks, kes naaseb surnuist, et valgustada oma lastele teed ja pakkuda end nende päästmiseks.
Ristimisküünal
Durante el Bautismo, el sacerdote presenta una vela, que se encendió con el cirio pascual.
Valge küünal ristimise sakramendis on sümbol, mis tähistab juhatust Kristusega kohtumise teel. mis omakorda on meie elu valgus ja maailma valgus. See sümboliseerib ka Kristuse ülestõusmist.
Votivatsiooniküünlad
See pärineb ladina keelest votummis tähendab lubadust, pühendumust või lihtsalt palvet.
Son las velas similares a la velas para difuntos. Son encendidas por los fieles frente a un altar, un crucifijo, una imagen de la Virgen María o de un santo. Tienen un significado preciso: expresa el deseo de confiar nuestras palabras y nuestros pensamientos. Estas velas encendidas son comunes en la mayoría de las iglesias. Sirven para una ofrenda, una intención en particular y van acompañadas de un tiempo de oración personal.
Tabernaakli küünal
La luz que ilumina el Tabernáculo, indicando la presencia del Cuerpo de Cristo es fácilmente reconocible para cualquier cristiano que entre en una Iglesia.
Tänapäeval on see paljudes kohtades lamp, mitte küünal, kuid siiski on see üks tähtsamaid ja väärtuslikumaid: põlev leek, mis sümboliseerib Jeesust ja nende usku, kes teda armastavad. See on ammendamatu valgus, mis jääb põlema ka siis, kui me kirikust lahkume.
Advendiküünlad
Advendipärg, mis on Euroopa komme, sai alguse 19. sajandi keskel, et tähistada jõulueelset aega.
See koosneb põimitud igihaljastest okstest koosnevast pärgast, millel on neli küünalt. Igal advendipühapäeval süüdatakse üks küünal ja palve, millega kaasneb piiblilugemine ning võib laulda laulu.
Altariküünlad
Neid on kasutatud püha missa ajal vähemalt alates 12. sajandist. Need küünlad meenutavad meile esimeste sajandite tagakiusatud kristlasi, kes pidasid öösel või katakombides salaja küünlavalgel missat.
Neid võib kasutada ka sissepääsu- ja lõpuprotsessioonidel. Mass. Nad viiakse sinna, kus evangeeliumit loetakse kui võidukäiku Kristuse sõnade üle.
Kui diakon või preester astub lihavõttepühade ööbimise ajal pimedasse kirikusse, lausub või laulab ta "Kristuse valgus", millele usklikud vastavad: "Täname Jumalat". See laul tuletab meile meelde, kuidas Jeesus tuli meie patu ja surma maailma, et tuua meile Jumala valgus.
Encender velas para los difuntos
Esta antigua costumbre de encender velas para los difuntos era ya practicada por los romanos, incluso antes por los etruscos y, aún más atrás, por los egipcios y los griegos, que usaban velas para los difuntos en los ritos funerarios, En la religión cristiana, visitar la tumba de un ser querido, llevarle flores, encender velas para difuntos y detenerse a rezar, es algo reconfortante y consolador.
Porque las velas para los difuntos son centinelas palpitantes, pequeños fragmentos de luz que dibujan el camino hacia la paz para nuestros seres queridos difuntos, por ello es una buena costumbre encender velas para los difuntos y dejarlas en las lápidas para que iluminen la noche de los cementerios. En la luz de las vela para los difuntos que se consume, alimentándose de su propia cera, reconocemos la vida humana que se apaga lentamente.
La ofrenda que dejamos al encender velas para los difuntos, es un sacrificio que acompaña nuestra oración con hechos y hace que nuestra intención de Fe sea tangible. Protección, por lo tanto, y guía, estas son las funciones principales de encender velas para los difuntos luto. Que cada año es costumbre volver a encender, el 1 de noviembre, Día de Todos los Santos, y el día 2, de los difuntos o día de los muertos.
Además de las velas para difuntos, las velas tienen un papel importante en la bendición de cenizas y palmas de Domingo de Ramos. También en los sacramentos, la consagración de iglesias y cementerios y la misa de un sacerdote recién ordenado. Por color y por día, las velas nos pueden ayudar a mejorar y estimular los momentos de oración.
Estas velas que encendamos, pueden ser bendecidas por un sacerdote para ayudarnos a orar por los enfermos y ponernos en manos de Dios.
En el siglo II, fueron los romanos quienes decidieron que el color oficial del luto fuese el blanco, por lo que las velas para difuntos eras blancas. Un color reconocido por las reinas europeas hasta el siglo XVI. Un luto blanco nos recuerda la palidez de la muerte y lo frágiles que somos ante ella, reafirmando la pureza de nuestra alma.
Sest sümboliseerivad erilist ootamise ja ettevalmistamise aega, näiteks võime jõuluõhtusöögi ajal süüdata advendipärja valgeid küünlaid.. Vahepeal võime perena palvetada, et laps Jeesus sünniks iga pereliikme südames.
See on ka valge, paasaküünal. Võib-olla on see kõige paremini äratuntav oma suuruse ja välimuse poolest, sest see võib olla üle meetri pikk ja värviliste kujunditega.
Vana-Egiptuses peeti punast värvi viha ja tule sümboliks. Samuti seostati seda kõrbega, mis on surmaga seotud koht. Vana-Roomas seostati seda värviga, mis tähistas valatud verd, ning seda seostati nii leina kui ka surmaga.
Näiteks, punaste, roosade või burgundiapunaste küünalde süütamine advendipärgal tähistab meie armastust Jumala vastu ja Jumala armastust, mis meid ümbritseb. Need vastavad kolmandale advendipühapäevale ning nende tähendus on rõõm ja rõõm, sest Jeesuse sünd on lähedal.
1502. aastal dikteerisid katoliku monarhid, et must peaks olema ametlik leinavärv. Kõik see on kirja pandud "Pragmática de Luto y Cera", mis on kirjalik protokoll selle kohta, kuidas tol ajal leina pidi toimuma.
